Janos Pusztay luulekogust "Talvesina"

külm tappis
rohu
kevadel
nagu miljon aastat
päike
äratab ellu

***

olen ise
omaette
üksildane

***

hingede vahet
mis omaks arvasin
heitleb siia sinna
mu hing
need aga järjest
hüppavad eest
nagu nööbid
kitsaks jäänud särgil

***

iga sina
langeb minust ära
ja lõpuks
jätab ka mina mind maha

Vassili Krigin´i luulekogust "Abistan Sisyphost"

Tahan teada
Selle elu sees,
Kus mu hing, siis enne sündi elutses.
Öelge palun, milline galaktika
Läbi viis mu elueelse praktika?

Juhtub, ärkan, küsin, kus küll asun ma ,
Pole need ju minu linnad, asulad!
See ju hoopis pole minu Kodumaa.
Kuhu minu oma
Läinud kaduma?...

Täheraju siia mind on visanud,
Sestap võõras kõik siin püsib visalt ju.
Sestap kardan,
Kui ma ükskord surma mattun,
Kuhu hing mul pärast seda sattub?!

***

"Kõnnin paljajalu"

Suvi. Õhus mee ja
Puju lõhna kibedat.
Joovastavad nad,
Mööda sooni voolavad.
Võtan saapad jalast ma,
Paljajalu kõnnin maas.

Mullapind mu taldu kõrvetab,
Kivikillud ootavad neid salaja.
Kuivand rohi torgib armuta,
Nagu kurjustaks.

Maa, su pinnal lapsepõlves ma
Paljajalu kõndisin.
Sa vist mind ei mäleta.
Hell ja soe sa olid siis
Nagu ema käed.