Janos Pusztay luulekogust "Talvesina"

külm tappis
rohu
kevadel
nagu miljon aastat
päike
äratab ellu

***

olen ise
omaette
üksildane

***

hingede vahet
mis omaks arvasin
heitleb siia sinna
mu hing
need aga järjest
hüppavad eest
nagu nööbid
kitsaks jäänud särgil

***

iga sina
langeb minust ära
ja lõpuks
jätab ka mina mind maha